Alustuseks mainin, et tegu on kolmes keeles üles kasvava lapsega, kelle ema räägib temaga eesti ja isa inglise keelt ja lasteaias õpib ta juurde veel hollandi keele.
M hakkas lalisema umbes 8-kuusena.
12-kuusena ütles ta oma esimese sõna “Aitäh!” Küll olin rõõmus! Kiiresti järgnes “kiki”, tema enda välja mõeldud sõna tähistamaks kassi (ilmselt sulam sõnadest cat inglise keeles, kat hollandi keeles ja meie oma kassi nimest Kati).
Kuu aega hiljem utles ta “dada”, näidates oma isale.
Kui M oli 15-kuune, olime kolm nädalat Eestis, kus ta õppis selgeks sõnad “aua” ja “ai” (sõnast "pai"). Varsti pärast seda olid meil kaks nädalat külas tema inglise keelt rääkivad vanavanemad, kuid ühtegi uut sõna veel ei tulnud.
17-kuusena tulid sõnad “emme”, “oh-oh” (mida ta ütleb, kui midagi kukub) ja “mämm-mämm”, suure harjutamisega sõna “nina”. Vahepeal õppis ta veel selgeks sona “mõmmi” - kuudepikkune õhtune mõmisemine unelauluna kandis vilja. Samal ajal tuli ka sõna this (“see” inglise keeles) ja esimene korralik tegusõna “anna”, mida ta hakkas kasutama kogu aeg. Ei tea, kas meie elu sellega lihtsamaks muutus või mitte.
18-kuusena oskas tal kahes keeles kokku kümme sõna, veel mitte ühtegi hollandikeelset sõna.
Kui M oli 19-kuune, olid meil uuesti kuu aega külas tema inglise keelt rääkivad vanavanemad. Siis hakkas järjest tulema uusi ingliskeelseid sõnu, nagu eyes (“silmad” ingl. k), apple (“õun” ingl. k.), button (“nööp” ingl. k).
19-kuusena tulid ka esimesed hollandikeelsed sõnad, visje (“kalake” hollandi k., samanimelisest laulust) ja die (“see” hollandi k.).
20-kuusena algas keele kiirem omandamine, järjest hakkasid tulema eesti-, aga ka ingliskeelsed sõnad, ükski neist siis veel ei kattunud. Laps hakkab moodustama esimesi kahesõnalisi lauseid, nagu “Anna dada”, “Anna this”.
Veel ei saa laps aru, kellega millist keelt rääkida tuleb. Sageli näitab ta näiteks minu silmadele ja ütleb: “Eyes”. Mina kordan muudkui: “Silmad, silmad. Emmel on silmad!”.
Kui M on 20-kuune, lähme Eestisse jõulupuhkusele. Selleks hetkeks on tal selged umbes 20 sõna. Kahe nädala jooksul Eestis toimub suur areng. Näiteks hakkab juurde tulema abisõnu, nt up (“üles” ingl. k.), out (“välja” ingl. k). Kui sõnu intensiivselt korrata, siis kordab ta neid umbes viiendal korral isegi järele, kui tal piisavalt huvi on.
Eestis olles hakkab ta rohkem laulma (viisi!) ja laulusõnu kordama, nt. “mõmm-mõmm”. Kui mu märkmeid vaadata, siis tuleb uusi sõnu umbes üle päeva. Ka hakkab ta sõnu rohkem harjutama neid korrates.
Sellele hetkele tema keele arengus oli iseloomulik, et osad sõnad polnud lapsel nii selged ega grammatiliselt korrektsed, nt “ba”, mitte bike (“jalgratas” ingl. k), “bä”, mitte bath (“vann” ingl. k). Samuti näib, et ta n-ö unustab sõnu: kull on ta neid mitu korda kasutanud, aga kulub isegi nädalaid, kui ta seda uuesti teeb. Sõnade üle kirjutamisel olen lähtunud reeglist, et laps oskab sõna, kui on seda kolm korda erinevas situatsioonis erineval ajal öelnud.
Umbes nädal enne 21-kuuseks saamist hakkab M aru saama, et igal esemel ja olendil on oma nimetus. Ta hakkab asjadele ja raamatus olevatele piltidele näpuga näitama, soovides, et me vastava sõna üleme. Nüüd kordab ta sõnu juba siis, kui olen neid üks-kaks korda öelnud. Sõnu tuleb juurde iga päev. 21-kuuseks saades oskab ta öelda 49 sõna, neist umbes 4-5 hollandikeelset sõna ja ülejäänutest eesti- ja ingliskeelsed sõnad umbes pooleks.
21-kuuselt oskab ta öelda: “aitäh”, “anna”, “(p)ai”, “tisi” (=kass), “dada” (=daddy, isa ingl. k), “emme”, “oh oh” (=kui midagi valesti läheb), “jaa”, “mämm-mämm”, tema oma nimi, duck (part ingl. k), “beebi”, bee (mesilane ingl. k), button (nööp ingl. k), hi (tere ingl. k), “mõmmi”, “nina”, eyes (silmad ingl. k), apple (õun ingl. k), vau, wii, mää (=lammas), this (see ingl. k), visje (kalake hollandi k.), die (see hollandi k), up (üles ingl. k), out (välja ingl. k), “õue”, “opa”, “ai, ai, ai” (=midagi tulist, valusat), “tita”, “mammu”, “pall”, “tuttu”, “tuut-tuut” (=rong), “pusa”, cheese (juust ingl. k), bath (vann ingl. k), “aita”, bi(ke) (ratas ingl. k), bye (head aega ingl. k), “pähh”, nee (ei hollandi k.), beker (tops/kruus hollandi k.), “part”, goose (hani ingl. k), “maja”, “(ba)naan”, “(al)paka”.
Mi kõnes on harilikku silpide ärajätmist ehk kaldumist lihtsuse poole, nt “naan” “banaani” asemel või “paka” “alpaka” asemel. Samas on ka mitmeid huvitavaid grammatilisi ja häälduslikke variatsioone. Sõna “beebi” lõppu kleebib ta enamasti s-hääliku, selgusetu on, kas see tähistab mitmust (babies ingl k või baby's hollandi keeles) või omastavat käänet (baby's). Häälikutest on seni probleemi vaid r-iga, näiteks ei häälda ta seda sõnas “part” ilusti põrisevana.
21-kuusena on järjest rohkem märgata sõnade järele kordamist ja tahet neid õigesti öelda. Enam ja enam osutab ta esemetele ja soovib, et me neid sõnu ütleks. Tekib esimene korduv sõna eesti ja inglise keeles: “juust” või cheese. Endiselt ei erista ta, kellega millises keeles rääkida.