19. august 2020, esmaspäeva varahommik. Minu värisevates kätes on esimene positiivne rasedustest. "Meie elu muutub," mõtlen ning astun kööki, et endale ja abikaasale hommikusööki valmistada. Ehk saab ta juba aru, et midagi on teisiti, kuna tegu pole just igapäevase sündmusega, et ma talle hommikusöögi lauale valmis panen ning et me seda koos enne tööleminekut saame nautida?
"Test on positiivne," ütlen. Ja ta naeratab. Kõik saab korda. Kõik on planeeritud ja me oleme õnnelikud. Aga siiski on tegu väga suure muutusega, milleks kohanemisega meil õnneks järgmised üheksa kuud aega on.
Esimesed nädalad mööduvad kerges uskumatuse mullis - kas kõik läheb ikka hästi ning kas see on ikka tõsi. Ämmaemanda juurde lähen seitsmenda rasedusnädala lõpus, esimest korda näeme oma tulevast beebit kümnendal rasedusnädalal tehtud ultrahelis. Pärast seda teatame uudisest ka oma vanematele. Kõik rõõmustavad. 11. rasedusnädalal oli mu mehel sünnipäev ning selle puhul julgesime teatada ka osadele lähedasematele sõpradele. 12. rasedusnädalal kuuleme ka, et NIPTi tulemus on hea - lootel ei tuvastatud ühegi kolme trisoomia suhtes kõrgendatud riski. Selle telefonikõnega langes mul justkui kivi õlgadelt, alateadlikult olin siiski kartnud, et seisame kurva otsuse ees. Pärast seda julgeme oma uudisest rääkida ka tööl ning teistele sõpradele ja kaugematele sugulastele.
Enesetunde osas nii terve raseduse kui ka esimese trimestri ajal kurta ei saa. Esines väiksemaid kaebusi, nagu naha kerge sügelus, vähene iiveldus (6.-9. nädal), suur janutunne ning unetus. Üleüldiselt olid esimesed raseduskuud aga nii füüsiliselt kui vaimselt väga meeldivad. Tegu on kummalise tundega - kannad koguaeg kaasas ilusat ja väga väikest, kuid samas ülimalt suurt saladust. Esimese trimestri ajal keegi ju midagi väliselt ei märganud ega kahtlustada ei osanud. Alkoholi pole ma juba enne rasedust aastaid tarbinud, seega ei pidanud ma sedagi koosviibimistel seletama.
Esimese trimestri ajal teen täiskohaga tööd, 12. rasedusnädalal alustan lisaks õppes uue ning intensiivse tsükliga. Õnneks on kõik asjasse puutuvad inimesed väga altid kaasa mõtlema ning pakuvad juba ette lahendusi, mida kasutada juhul, kui töö ning õpe rasedusega saabuvate kaebuste tõttu ideaalselt ei lähe. Hiljem näen, et neid lahendusi lõppude lõpuks vaja polegi.
Esimese trimestri lõpus julgen osta lapsele ka esimesed riideesemed. Saame esimesed vahvad kingid. Kui keegi aga küsib, kas oleme lapse tulekuks valmis, lähevad mu silmad suureks - ei, kindlasti mitte veel! Õnneks on meil veel kaks trimestrit aega!
Esimene pilt: 7+6 nädalat
Teine pilt: 13+1 nädalat
