Foto: Esmee Bartelink Fotografie
18. aprill, olen täpselt 39 nädalat rase. Hommikul tõusen tavapärasel ajal, kui mu abikaasa ülemisel korrusel joogat tegema hakkab, ning lähen jooksuringile. Kolm kilomeetrit mööduvad aeglaselt, kuid suudan väljas olemist ning enese liigutamist endiselt nautida. Hommikusöögi ja maja koristamise järel käime poes, kust lapse saamise järgseks ajaks toidukaupa varuda soovisime.
Pärastlõunal hakkan muretsema, sest ma pole terve päeva lapse liigutusi tundnud, ometi on ta üldiselt alati väga aktiivne. Helistan ämmaemandale, kes tuleb kohale, et vajalikud kontrollid teha. Südamelööke on kuulda kohe, rahunen. Siiski suunab ta mind edasi haiglasse, et teha loote südametöö jälgimiseks vajalik uuring. Kõik on tipp-topp, teatab haigla personal. Monitoril on näha, et Braxton-Hix kokkutõmbed käivad sageli, kuid ebaregulaarselt, seega teatavad nad mulle, et võib-olla kohtume juba varsti, aga siis juba sünnitustoas.
Kell 16:30 olen tagasi kodus. Tunni aja pärast tunnen ühtäkki, et looteveed on puhkenud. Kohe ei julge ma sellest kaasale teatada, sest soovin, et tal oleks võimalik oma õhtune planeeritud virtuaalne kohtumine vendade ja sõpradega veel ära pidada. Tean, et lapse tulekuni võib olla veel isegi mõni päev...
Räägin uuesti ämmaemandaga, kes annab mulle juhised olukorda jälgida ning regulaarsete tuhude korral uuesti helistada, vastasel korral helistab ta järgmisel hommikul ise. Räägin veel emaga ning kui magamistoast koridori astun, kattuvad mu teksad justkui suure lombiga. Ah nii, et looteveed polnudki täielikult puhkenud. Nüüd hüüan kaasat, on aeg.
Mees tühistab koheselt oma virtuaalkohtumise ning asub närviliselt mööda maja ringi kõndima. "Mida veel teha vaja on? Haiglakott?" küsib ta. Juhatan ta beebi tuppa, kus on meie valmispakitud haiglakott. Selle paneb ta koos turvatooliga ukse juurde valmis. Pärast mõningast ringipatseerimist seab ta end koos minuga voodil sisse. Räägime tema vanematega, kes ootamatu telefonikõne peale juba aimavad, mis teoksil on.
Kaasa paneb käima telesarja "Tiger King", et meie tähelepanu eemale juhtida. Võtan selle kõrval ette oma laualina käsitööprojekti.
Umbes kolm tundi hiljem muutuvad valud tugevamaks, veel kolme tunni pärast on tuhud regulaarsed, 4-5-minutilise vahega, helistame uuesti ämmaemandale, kes saadab kohale oma kolleegi, kuna ta ise on juba ühe sünnituse juures. Kell 3:30 jõuab kohale ämmaemand, kes konstanteerib, et avatust peaaegu polegi. Mind valdab pettumustunne. Ämmaemand annab nõu minna vähemalt pooleks tunniks sooja duši alla - see võib sünnituse käima lüüa või just aitab aru saada, et meil on aega veel tunde, kuni haiglasse läheme. Samuti soovitab ta meil mõlemal puhata ning, kui õnnestub, veel mõned tunnid magada. Seda viimast asubki mees tegema.
Duši all lähevad valud intensiivsemaks. Seejärel proovin veel blogipostitustega tegeleda, sest tean, et pärast sünnitust mul selleks nii palju aega ei leidu. Kahe tunni möödudes tuleb magamistuppa paar tundi und saanud kaasa, kes mind - kätel ja põlvedel, tugevate tuhude küüsis - nähes tõdeb, et ju siis sünnitustegevus intensiivistus. Proovime veel sarja vaadata, kuid mul ei tule sellest midagi välja. Kella 7 paiku helistame ämmaemandale, kes varsti kohal on. Avatus - 2 cm. Ma ei suuda seda uskuda, et mul on valudes veeta veel tunde. Ta annab nõu minna sooja vanni, misjärel võime suunduda haiglasse. Ise pakub, et ta võib minna kas koju või jääda allkorrusele. Minu meelest võiks ta koju minna, kuid mees palub tal jääda.
Vannis tunnen end oluliselt paremini ning tuhud muutuvad kiiresti veelgi intensiivsemaks. Varsti tunnen, et tuhude vahel pausi peaaegu polegi, kontraktsioon alakõhus jääb pidevalt püsima. Tunnen pressimisvajadust ning palun kaasal minna ämmaemandat kutsuma. Kulub veel pool tundi, et mind läbivaatuseks vannist voodile liigutada. Selgub, et selle tunniga vannis on avatus kahelt sentimeetrilt läinud üheksa sentimeetrini! Ämmaemand ütleb, et parem oleks jääda koju, kui nüüd haiglasse minna. Selle mõtte peale hakkan nutma - ma kardan kodus sünnitada! See polnud kunagi mu plaaniks! Selgitan, et kardan lapse elu pärast, kui tal kiiret sekkumist intensiivraviosakonna või lastearsti näol vaja oleks. Hoolimata ämmaemanda julgustusest mulle see plaan ei meeldi.
Seetõttu hakkab ta telefonikõnesid tegema, et meie haiglasseminekust teatada. Samal ajal üritab mees mind riidesse aidata. Kui olen juba riides ning voodi kõrval, näeb ämmaemand minu kõhu liikumist ning ütleb, et haiglasse minekuks kindlasti aega pole. Seejärel küsib ta veel mehelt selleks nõusolekut. Selle ta saab.
Ämmaemand hakkab oma asju valmis seadma. Seisan ja istun pressides veel umbes 20-30 minutit, kui selle paari minuti jooksul, kui ämmaemand vannitoas on, hüüab mees teda: "Laps tuleb!" Pea ongi sündinud. Keha järgneb kiiresti ning ämmaemand palub mul laps endale ise sülle tõsta. Väike tüdruk on sündinud siia ilma kell 10:01. Platsenta järgneb kiiresti, saan veel oksütosiini süsti verejooksu peatamiseks, mõned õmblused ning seejärel saamegi oma last süles hoida ning oma voodil esimesed tunnid veeta. Lapse ülevaatus kinnitab, et ta on täiesti terve. Peame kohanema mõttega, et meie laps sündis meie kodus, kuid kuna kõik läks ideaalselt, siis oleme lõppkokkuvõttes õnnelikud, et laps meie oma magamistoas, mitte võib-olla autos või haigla koridoris sündis.