Meie tütre esimene elukuu

Täna sai M ühekuuseks. Kui kummaline mõelda, et ta on meie juures olnud juba ühe kuu! Aeg on läinud linnutiivul. Kuigi ta näeb endiselt välja imeväike ning kannab ikka suurust 50 ja 56, siis on ta võrreldes algusega palju suurem. Samuti on ta vähem habras ja oskab väheke oma peadki hoida. Selle kõige üle on meil hea meel, aga samas soovin mingil määral, et ta jääks alatiseks nii väikseks. Vastsündinuiga on imeline!

Esimesed kümme M-i elupäeva oli meie juures kraamverzorgende (vastsündinute ning sünnitanud naise abistamisele keskendunud hooldaja-medõe kvalifikatsiooniga tervishoiutöötaja). Kraamverzorgende kuulub Hollandi sünnijärgse abi juurde (kraamzorg), enamiku kuludest katab ravikindlustus, osa maksab klient ise või tasub selle eest täiendav ravikindlustuse pakett. Tegemist on töötajaga, kes on abiks umbes nädala aja jooksul, on iga päev kohal kliendi kodus umbes 6-8 tundi ning õpetab perel hoolitseda imiku eest, jälgib ema ja lapse terviseseisundit ning abistab kergemate majapidamistöödega.

Meie puhul palusime kraamverzorgendel keskenduda minu toetamisele imetamise juures. Meie jaoks polnud nii oluline, et tehtud saaks majapidamistööd, kuid loomulikult oli tore, kui õhtuks olid korras vannituba, WC ja isegi toad. Kuna imetamisega oli nii mõnigi probleem, siis saime lisaks veel üheksanda ja kümnenda kraamzorgi päeva. Kuna meil pole siin abiks peret, siis oli see väga teretulnud, aga pärast oli tore ka oma kodus kolmekesi olla.

M-i teisel elunädalal käisime arsti juures, et kontrollida, kas M-il oleks vaja eemaldada keele- ja huulekida. Kohe pärast läbivaatust kidad eemaldatagi. Loodame, et sellega paranes ta imetamisvõte ning et ennetame sellega hambumus- ja hääldusprobleeme. Samal päeval oli märgata, et lapsel on valus. Lihtsalt ema ja isa lähedal olekust ei piisanud, pidime andma 60 mg paratsetamooli. Kuna nii väike laps võib ööpäeva jooksul saada vaid 120 mg, ei julgenud me kohe kuue tunni möödudes rohkem anda, kuigi ta oli rahutu, sest muidu oleksime öösel selle variandita olnud. Lõpuks polnud seda õnneks vajagi.

M-i kolmandal elunädalal läks tema isa tagasi tööle. Koroona-eriolukorra tõttu töötab ta praegu kodus, meie kolmandal korrusel, kuid peab siiski täiskohaga oma ametipostil olema. Siiski olen väga tänulik, sest saan lapse vahepeal tema kätte ulatada ja kasvõi duši all käia. Rääkides sellest, siis olen märganud, et hindan lihtsaid asju - dušši, hambapesu, puhtaid riideid - oluliselt rohkem kui varem! Kui esimesel päeval, kui M-iga üksi olin, vajusin kell 16:30 voodisse, et poolteist tundi magada, siis olen nüüd juba oma uut moodi eluga harjunud.

Kõigi nende nädalate jooksul on meil virtuaalselt käinud kindlasti ligi 20 katsikulist, akna kaudu käisid meil külas naabrid ning viimasel nädalal tulid ka kaks esimest päriselu katsikulist. Julgeme juba kõiki ettevaatusabinõusid kasutades M-i külalisi natuke vastu võtta. Siiski kulgeb meie seltsielu suurelt kaamera teel - pea iga päev räägime vanavanematega ja saadame palju kirju ning sõnumeid. Meid võtab sõnatuks ja toob pisarad silma see, kui palju õnnesoove, kaarte, kingitusi meile on saabunud. Küll on meil ikka head pered ja sõbrad! Tohutuks abiks on ka olnud see, kui naabrid on meile midagi väikest poest toonud, sõbrad on meile õhtusöögi ukse taha toimetanud, ning loomulikult lugematud nõuanded, mida oma kallitelt inimestelt olen saanud.

Just enne M-i kuuseks saamist jäin rinnapõletikku. See oli viimane piisk karikasse - nii palju imetamisega seotut on probleeme tekitanud, nüüd veel see! Nii haige pole ma aastaid olnud, samuti ei aidanud magamatus sellele muidugi kaasa. Viimase nädalavahetuse veetsin voodis: magades, imetades ja rinnapiima pumbates.

Selle kuu jooksul kasvas M 3 cm ja võttis juurde 600 grammi (sünnikaalust arvestades, madalaimast kaalust arvestades 900 gr).

Vaatamata kõigile raskustele - magamatus; mured, kas kõik ikka läheb hästi; need hetked, kus laps lohutamatult nutab - oleme nii-nii õnnelikud, et M meie juures on! Uue elu siia ilma tulek on maailma erilisim hetk...