Imetamisest. Ausalt.

Rinnaga toitmine on minu jaoks lapse saamise juures olnud kõige suuremaks kehvaks üllatuseks ja katsumuseks. Teadsin, et kõigil just eriti algus lihtne pole, kuid et see nii keeruliseks osutub, seda ma ka ei osanud arvata.

Alustame algusest. Pärast ideaalselt kulgenud loomulikku sünnitust anti M mulle rinnale, nahk-naha kontakti. Märkasime, et ta otsib rinnanibu, püüdsime teda selle juures aidata, kuid ka meie tegime seda esimest korda elus - just nagu temagi. Varsti abistas ämmaemand meid selle juures. Esimene imetamine, mida mäletan sulaselgelt, oli valus ning üsna pikk. Pärast seda jäi M magama. Imetasin veel paar korda, nende hetkede vahel magas ta jälle. Sünnitasin kell 10 ja olin lugenud, et esimese elupäeva magavad lapsed põhimõtteliselt maha. Nii aga meil ei vedanud - kella 20st oli M jälle ärkvel ning näljane. Kella 5ni hommikul püüdsime teda toita ja magama saada, kuid kõht jäi tal siiski vist tühjaks ning imemisvajadus oli suur. Kindlasti ta ternespiima ka sai, sest mekooniumist oli saanud harilik rinnapiimakaka juba varahommikuks.

Tema teise elupäeva hommik tõi meile selguse - M oli kaotanud 7% oma kehakaalust. Sünnitusjärgse abilise nõuandel/soovitusel/käsul pidime alustama rinnapiimaasendaja andmise ning pumpamisega. Mäletan, kuidas tahtsin ainult, et laps end hästi tunneks, enam ei nutaks. Olin väsinud. Tol ööl olin maganud vaid kaks tundi ja eelneval ööl sünnituse tõttu mitte ühtegi tundi. Mult küsiti, kas soovin toita pudeli või mõne muu abivahendiga. Olin nii väsinud, et ütlesin, et võtame lihtsalt pudeli. Kodus polnud meil mitte midagi olemas, sest me ei osanud selleks end ette valmistada. Sel hetkel purunes osa mu roosast sünnitusjärgsest mullist.

Mu abikaasa läks haiglasse rinnapumpa laenutama, lutipudelit ning rinnapiimaasendajat hankima. Varsti pärast seda andis ta meie lapsele tema esimese pudeli, tol hetkel oli M 27 tundi vana. Pärast seda algas tihe toitmine, imetamisvõtte parandamine, pärast iga toitmist pumpamine. Kulus mitu päeva enne, kui nägin pumbas esimesi tilku piima, kuid teadsin, et M siiski midagi rinnast kätte saab (EDIT: pärast, kui nägin efektiivset imetamist, milleni ta jõudsis alles umbes 7.-8. nädalal, nägin siiski suurt vahet, kuid midagi ta siiski kätte sai). Esimestel nädalatel kulus imetamisele kindlasti täistöökohaga töötaja tundide arv.

Imetamisnõustaja andis nõu laps võimalikult sageli rinnale panna ja pumbata pärast söötmisi. Powerpumping oli selleks ajaks juba proovitud, tulemusteta, samuti olin pumbanud vasakut - vähem tootvat - rinda veel eraldi lisaks 5 minutit pärast harilikku 20-minutilist pumpamist. Kui sellest viimasest plaanist kuulsin, tundsin lihtsalt suurt meeleheidet. Kogu see pumpamine väsitas veel rohkemgi kui imetamine.

Ühel hetkel sain imetamisnõustajalt nõu anda pärast imetamist juurde ainult 60 ml rinnapiimaasendajat ning seejärel hakata seda kogust vähendama, et laps sagedamini rinnale tahaks ning piima "juurde telliks". Siis saabus keele- ja huulekida eemaldamise järgne kontroll.

Mi üheteistkümnendal elupäeval oli talle see väike operatsioon tehtud ning kaks nädalat pärast seda läksime kontrolli. Olin seekord lapsega üksi, sest mees pidi töötama. Kõik oli hästi paranenud, kuid sealne imetamisnõustaja viitas sellele, et mul võib olla hüpoplastiliste rindade sündroom, mille korral on rindades lihtsalt liiga vähe piimanäärmeid, mis pole lisaks veel piisavalt arenenud. Tundsin, et mu maailm varises kokku. Olin ju just arvanud, et liigume 100% rinnaga toitmise poole. Lugesin antud sündroomi kohta palju, et end kurssi viia. Praeguseks arvan, et seda mul tegelikult ilmselt pole.

Imetamisnõustaja ja perearstiga rääkinud, alustasin domperidooni võtmisega (tegelikult iivelduse vähendamiseks mõeldud ravim, mida selle kõrvaltoime, piima tootmise stimuleerimise tõttu kasutatakse off-labelina aeg-ajalt ka imetavate naiste puhul). Esimeste nädalate jooksul ma palju mõju ei näinud, kuid hiljem aitas see ilmselt siiski piimatekkele kaasa.

Saabus järgmine tagasilöök. Umbes nädal pärast eelnevalt mainitud kontrolli tulid mul ühel neljapäeva hilisõhtul peale tugevad külmavärinad ning tundsin end minutitega halvemini. Mulle meenus piimapaisuga tekkinud enesetunne, seega läksin vannituppa peegli ette ning mida ma nägin - vasakul rinnal oli punane laik, mille all tundsin tükjat moodustist.

Rinnapõletik. Järgmisel hommikul alustasin antibiootikumide võtmisega ning veetsin üle nädala aja voodis. Kuna meil pole siin pea kedagi, kes last vaadata saaks, siis pidi mu abikaasa sel nädalal töölt osaliselt koju jääma. Ma polnud end ammu nii halvasti tundnud kui selle haiguse ajal. Lisaraskuseks oli ka see, et vasakut rinda M vähese piimatoodangu tõttu eriti hästi imeda ei tahtnud (mis oli ilmselt ka rinnapõletiku tekkepõhjuseks). Ime läbi oli ta siiski sel nädalal sellega nõus.

Varsti pärast seda lõpetasin vasaku rinna pakkumise üldse ära, sest tekkis järgmine probleem. Nimelt oli M pooleteise kuu vanusena aina vähem ja vähem nõus rinda võtma. Kaasnes suur nutt, pidin teda luti või isegi pudeliga meelitama. Proovisin nibukaitsmeid, rahustamist, nippe imetamisnõustajalt. Nutsin mitmeid kordi, kuid ei andnud siiski alla.

Ühel esmaspäeval läks imetamine paremini, järgnes teisipäev, kolmapäev ja nii edasi. Kui varem andsime aja kokkuhoiu mõttes öösel kl 3 paiku ainult rinnapiimaasendajat ning mina pumpasin (muidu kulus kuni 1,5 tundi), siis panin ta siis korra rinnale ning kuulsin piimavoolu ning neelatamist. Seda polnud ma seni veel tähele pannud. Seega oli piimatoodang siiski paranenud. Pärast seda korda olen alati öösel imetanud (ning pumbanud, öise pumpamise lõpetasin umbes 14-15 nädala möödudes). Pärast seda on M imetamisega paremini nõus olnud ja mul on ka tunne, et ta seda ootab ning naudib.

Mööduvad veel mõned nädalad ja me mõtleme Eestisse mineku peale. Kardame koroona pärast, kuid mina pelgan ka (ebaratsionaalselt) seda, et M seal imetamisele stressi tõttu lõpu teeb. Räägin jällegi imetamisnõustajaga, kes üritab mind rahustada, öeldes, et pigem otsib ta rinnast just tuge uute olukordadega tegelemisel. Etteruttavalt võin öelda, et imetamine läks kahenädalase reisi jooksul väga hästi - imetasin rongis, lennukis, autos, hotellis ning pargis.

Samal ajal, kui reisiplaane tegime, oli Mil käsil kummaline arenguetapp, võimalik, et kolmas arenguhüpe. Tal olid unega keerulised lood ning ta hakkas lutipudelit mitte tahtma ning vähem rinnapiimaasendajat tarvitama (äkki oli mu piimatoodang siiski niivõrd suurenenud?). Kui varem, enne kahekuuseks saamist võis ta mõnel päeval juua isegi 550-600 ml rinnapiimaasendajat, siis sel ajal langes tarbimine alla 200 ml päevas. Needki milliliitrid tulid vahel meie suure panusega.

Nüüd tagasi mõeldes küsin endalt, kui ma oleks sel ajal kõik teinud, et teda ainult rinnalapseks saada, siis kas see oleks õnnestunud. Ei tea. Tol hetkel pumpasin ma päevas kuue korraga (ainult imetamiste järel) umbes 120 ml, mis poleks ka tema tarbimist katnud.

Eestisse mineku jaoks hakkasin vähendama pumpamiste arvu päevas. Kuue korra asemel (lubasin endal päevas vahele jätta maksimum ühe korra) olin nõus kolm korda pumpama. Õnneks sujus see protsess probleemideta. Reisil pumpasin kaks kuni kolm korda päevas ning andsin rinda, millal M seda soovis. Endiselt sõi ta kuus-seitse korda päevas.

Viimasel Eestis oleku õhtul tundsin, et mu vasak rind valutab. Pumpasin kohe ning ka kahe tunni pärast, proovisin seda ka lapsele pakkuda. Selleks ajaks oli rind juba nii valus, et kui laps seda puudutas, pidin hambad kokku suruma, et seda taluda. Öösel ma magada ei saanud ja tundsin end hommikuks juba üsna halvasti. Peegli ees nägin rinnal kaht suurt punast laiku. Mu suur hirm oli jälle tõeks saanud.

Terve päev alates hotellist lahkumisest kuni koju jõudmiseni (kokku kaheksa tundi) möödus justkui vaataksin ma kõike läbi tihedast kangast kardina. Mäletan neist tundidest vähe, ainult valu ning lootust, et ma kuskil ei minesta. Samal õhtul tuli meie kodust läbi perearst, et vaadata, kas tegu pole abtsessiga (vist mitte), misjärel alustasin jälle antibiootikumidega. Selle rinnapõletikuga kadus vasakust rinnast ära pea kõik niigi vähene piimatoodang - enam ei leki see rind, kui paremast rinnast toidan, samuti tuli viimaste pumpamiste ajal sealt veelgi vähem piima.

Teistkordne rinnapõletik oli haiguspäevade arvult lühem - jäin haigeks esmaspäeva õhtul ning reedel suutsin juba mõned tunnid tööd teha (Hollandis kehtib emapuhkus kuni kolm kuud pärast sündi) ja järgmisel esmaspäeval olin juba pea täielikult terve. Otsustasin lõpetada domperidooni kasutamise ning järkjärgult peatada ka pumpamise. Täpselt kuusteist nädalat pärast esimest pumpamiskorda pakkisin oma rinnapumba kokku. Kokkuvõttes panin selle aja käigus kõrvale terve sügavkülma täie piima (u 100 väikest pudelit), et laps seda pärast imetamise lõppu edasi saaks. Samuti pakkusin ma talle pumbatud piima muidugi ka pumpamisperioodi vältel.

Pidin tegema otsuse Mi järkjärgult võõrutama hakata. Teadsin, et kodust väljas pumpamine minu jaoks jätkusuutlik pole, kuna mul pole võimalik välja pumbata terve söögikorra jagu piima, ja mul on kõrge rinnapõletiku risk. Otsuse tegemisest esimese tegeliku ärajäetud imetamiskorrani kulus veel nädal või kaks. Tundsin, et olen justkui järjekordselt läbikukkunud. Mul oli õnnestunud M üsna rõõmsalt rinnale saada, rinnapiimaasendaja kogus oli väiksem (u 200-300 ml päevas) kui algkuudel, ometi on tema piimatarbimine kasvanud. Ometi tegin selle otsuse. Tunnen end seda kirjutades järjekordselt süüdi, sest äkki poleks ma seda siiski pidanud tegema. Samuti tunnen end halvasti, et sisimas tahtsin mingil moel ka lõpetada, et poleks seda pidevat tsüklit imetamine-pudel-pumpamine-kõige pesemine. Samas aga ei tahtnud. Jällegi elasin kogu seda imetamise teistsuguseks kujunemist läbi.

Hetkel, kui seda kirjutan, olen kolmandat päeva üht söögikorda võõrutamas. Nüüd kulub täielikuks rinnapiimaasendajale üleminekuks maksimaalselt kuus nädalat. Pudeli andmine toob mulle pisarad silma, kuigi ta on ju pudelist juba algusest söönud. Ideaalstsenaariumiks oleks see, kui saaksin septembrist, kui kodust väljas tööd teen, rinda anda hommikul ning õhtul. Tõenäosus selleks on aga väike, sest ilmselt kuivab minu väikegi piimavaru kokku. Äkki oleksin ma teistes oludes teisel ajal (nt kui mul oleks pooleteiseaastane emapuhkus) teinud teisi otsuseid.

Imetamise ärajätmine on siiski naiste jaoks ilmselt pea alati midagi ebaloomulikku, midagi, mis toob esile vist isegi kerge leinaprotsessi. Ma leinan seda kogemust, mida ma ei teadnud isegi, et igatsen. Ma leinan seda, et kõik ei läinud ideaalselt.

Ma ei tea, kas ja kuidas tahaksin käituda, kui meil sünnib teine laps. Loodan, et imetamine läheb palju paremini, kuid selles ma ju kindel olla ei saa. Minus käib sisevõitlus. Mõtlen, et äkki ei toidaks me siis last alguses kindlasti mitte pudelist, vaid teeks cup-feedingut vmt. Samas mõtlen, et äkki oleksin ma siis just nõus kiiremini rinnapiimaasendajale täielikult üle minema ning jätaksin vahele selle tundide pikkuse pumpamise. Ei tea. Võin loota parimat