Meie tütre kolmas elukuu

Täna saab M kolmekuuseks. Aeg lendab!

Kui ma arvasin enne, et esimene kuu on kõige raskem, siis leidsin tegelikult selle kuu olevat üsnagi katsumusterohke. Nädalad on möödunud nii kiiresti, et pidin selle postituse kirjutamiseks lausa kalendrisse vaatama, et meenutada, mida kuu alguses tegime.

Sellel kuul jätkasime oma projektiga "Õpetame beebil ise magama jääma". Just siis, kui arvasin, et oleme edu saavutamas, tuli tagasilöök. Panime ta oma voodisse, mähituna, mille järel ta ise magama jäi, kuid viimased 3-4 nädalat (või isegi kauem?) hakkas ta enne uinakuid nutma ning peame teda magama kussutama. Kardan, et sellest on saanud uneassotsiatsioon, ning püüame sellest lahti saada.

Une parandamiseks soetasime endale Myhummy valge müra masina (enne kasutasime äppi, mistõttu jäin ma pidevalt kõnedest ilma ja sai mu telefoni aku kiiresti tühjaks), lugesin mitmeid raamatuid (julgen soovitada teost "The Happy Sleeper" Heather Turgeonilt) ning osalesin internetis toimunud seminaril.

Kuna see kuu oli üsnagi palav, siis seegi osutus raskeks: eriti õhtuti oli tal raske soojas toas uinuda. Samuti ei aidanud, et mina ise sain sel ajal päikesepiste ning M-i isa pidi temaga üksi hakkama saama.

M saab endiselt osaliselt rinnapiima ning rinnapiimaasendajat. Jätkan pumpamisega (kuu lõpus varasema 6-8 korra asemel 3 korda päevas, milline kergendus!) ja olen sügavkülma kogunud üsnagi suure hulga rinnapiima. Pidin selle jaoks ostma lausa uue väikese sügavkülma! Kui lõpetan imetamise, saab M tänu sellele kolme kuu jooksul ühe pudeli rinnapiima.

Arvame, et M läbis selle kuu jooksul 12. nädala kasvuspurdi. Kui mitte, siis pole meil aimugi, mis tema kummalist käitumist põhjustas! Ta hakkas halvemini magama, tahtis kogu aeg meile veelgi lähemal olla kui tavaliselt ning ei olnud nõus lutipudelit võtma (see ei lähe endiselt ideaalselt). Küll olid need rasked päevad!

Juuni lõpus otsustasime, et läheme kaheks nädalaks Eestisse puhkama. See oli keeruline otsus, mille jaoks koostasime plusside-miinuste nimekirja ning pidasime mitmeid arutelusid. Koroonaviiruse puhang on hirmutav ning seda mõtet me vältida ei saa. Selle postituse kirjutamise hetkel oleme Eestis ning naudime seda väga! Reis lapsega läks üllatavalt hästi ning võime selle põhjal anda nii mitmeidki soovitusi.

Eestis oleku ajal on M väga palju arenenud. Ta saab palju rohkem aru, mis tema ümber toimub, ta ei jää enam iga kord käruga välja minnes magama ning tahab pidevalt jutustada. M on hakanud taevast ja puid vaatama, ta tunneb meid ning minu vanemaid palju kiiremini ära ja naeratab meile siis suurelt. Mõne päeva eest hakkas ta asju haarama ja suhu panema. Arvame, et tal hakkavad hambad tulema: ta ilastab palju ning proovib oma rusikaid närida (ning neid tervenisti suhu panna, mine tea, äkki õnnestub see ühel päeval!).

Küll on meil palju esimesi kordi, mida oodata!